Uue palvela sisevaade. Saal on avamispeo kaunistustes. Foto: Olaf Esna erakoguKui praegu tänaval paluda mõnel nooremal inimesel ennast Kalevi spordiseltsi kunagisse võimlasse juhatada, on suur tõenäosus, et juhatus jääb saamata. Sama võib juhtuda, kui pöörduda vanema, kuid spordikauge inimese poole. Isegi olen sinna ainult korra sattunud ega mäletagi, mida seal tegime, ilmselt ikkagi midagi sportlikku. Teadsin, et hoone oli kuulunud lahkusuliste kogudusele, aga millisele, sellest polnud aimugi.
Ülejäänud kristluse kõrvalharude palvemajad ehk koguduse liikmete kooskäimise kohad nii Karja kui Henno (Heno) tänaval olid nõukogude ajalgi kasutusel ja seetõttu tuntumad. Isegi Havi tänaval asunud palvemaja oli tuttavam, sest seda kasutati klubina.
Nõukogudeaegse aadressiga Oktoobri 18a ehk praegune Suur-Posti tänava kogudusemaja paikneb kõrvalisel tänaval ja ainult terav silm leiab selle üles. Hiljuti õnnestus leida selle maja kohta materjali, mida lugejatele tutvustada.
Pärnu evangeeliumi kristlaste Saalemi vabakoguduse alguseks loetakse 1909. aastat, mil Riias asunud Saksa evangeeliumi karskuse seltsi Päästmine juhataja G. Rabe pärast mitut Pärnus käimist asutas siia oma seltsi osakonna. Tegemist oli Sinise Ristiga. Kui Punane Rist päästab inimesi füüsiliselt, hoolitses Sinine Rist inimeste vaimse tervise eest.
Esialgu kuulusid päästmisseltsi põhiliselt sakslased ja juhatajadki olid saksa rahvusest: Wolbricht esimesena, tema järel 1911 H. Hagenau ja 1913 E. Schenk. Mängu ja lauluga äratas inimesi Riiast saadetud nooruke Olga Oerthling. Esimese maailmasõja puhkedes deporteeriti juhataja Venemaale ja seltsi liikmeid kiusati taga, kuni 1916. aastal sulges pristav seltsi.
Vabadussõja järel täienes liikmeskond eestlastega, neist näiteks F. Tannebaum, K. Heinrichson, R. Vogel võtsid juhtimise enda kätte. Kooskäimiseks leiti ruumid Karusselli 9 majas. Noortele asutati C. E. ühing, kutsuti ellu toimkondi ja tööharusid ning 1924. aastal moodustati Tallinna Evangeeliumi Kristlaste vabakoguduse Pärnu osakond.
Selline nägi välja arhitekt A. Tiidemanni projekt. Foto: Olaf Esna erakoguRuumipuudus andis tunda ja 1927 tekkis mõte ehitada eraldi palvela. Kogudusevanem K. L. Marley tegi ettepaneku korraldada omavaheline lubadus-korjandus. Kuue kuu jooksul pidi lubatud summa tasutud saama. Esimene lubadus oli 110 000 marka, millest laekus 68 480 marka. Järgmisel, 1928. aastal omavahelist lubadust korrati ja sellest laekus 70 744 senti. Kahel järgmisel aastal olid laekumised väiksemad. 1931. aastal hakati uue hooga tegutsema ja omavaheline korjandus tõi sisse 43 000 senti. Politsei peavalitsuse loal korraldati kaartidega korjandus ja see tõi sisse 125 000 senti. Seega oli 1931. aasta lõpuks palvemaja ehitamiseks kogutud 542 249 senti. 1931. aasta sügisel leiti sellel ajal Possieti nime kandnud tänava ääres sobiv krunt, mis 12. novembril ära osteti. 272 ruutsülla maa eest maksti 234 000 senti. Seejärel algas kiire ehitusmaterjali muretsemine ja majaplatsile vedamine. Projekt nägi ette pikad talad ja kõrged sambad, kuid vastavat metsamaterjali oli metsakaupmeestelt võimatu leida. Seepärast osteti kaks metsalanki, kus leidus sellist materjali.
Hoone projekteeris arhitekt A. Tiidemann Tallinnast, see kinnitati 16. juunil 1932 teedeministeeriumis ja Pärnu linnavalitsuses. Juba järgmisel päeval ehk 17. juunil alustati vundamendikraavi kaevamist. Pühapäeval, 17. juulil paigaldati nurgakivi piduliku vabaõhukoosolekuga. Alusmüüride tegemine lõpetati augusti alguses.
Septembris tulid kogudusele appi usuvennad Pärnu-Jaagupist, kes võtsid hoonekarbi ehitamise puutööd enda peale. 22. oktoobriks oli maja juba katuse all. Pärast lühikest seisakut valmistati ühes Pärnu töökojas palvemajale uksed ja aknad. 5. detsembril tulid puusepad jälle linna ja lõpetasid paari nädala jooksul hoone sisetööd.
Kolmandat korda käisid samad mehed kohal 1933. aasta märtsis ja andsid hoonele viimase lihvi. Esimestest mullatöödest palvela avamisele kulus kümme kuud. Avamiseni läks ehitus kogudusele maksma 11 030 krooni ja see raha oli põhiliselt laekunud koguduse liikmete omavahelistest korjandustest. Kogudusele oli antud 3300 krooni protsendita laenugi. Mõni ehituskulude näide sellest ajast: projekt 365 krooni, vundament 1600 krooni, palgid 2000 krooni, põrandalauad 500 krooni, katus 800 krooni, ahi ja pliit 120 krooni.
Palvela avamise ajaks kuulus kogudusse ainult 130 liiget. Sellest tulenevalt oli iga liikme panus hoone ehitusse tähelepanuväärne. 
Maja, kus vabakogudus pidas varem koosolekuid.Palvemaja avati 16. aprillil 1933. Nädalapäevad varem olid koguduse liikmed hoolega ametis ruumide koristamisel ja kaunistamisel. Päev varem saabusid Pärnusse vabakoguduste vanem K. L. Marley ja hoone arhitekt A. Tiidemann ning muudki külalised. Hilisest õhtutunnist hoolimata ruttasid külalised kohe hoonet üle vaatama. Kogudustevanem jäi pärgade ja loorberitega kaunistatud saalis rahule kõigi tehtud töödega.
Avamispäeval täitusid kiiresti kõik ruumid rahvaga ja hilisemad tulijad pidid tagasi minema. Üritus algas kell 10 K. L. Marley kõnega. Seejärel tutvustas Pärnu osakonna juhataja M. Soo palvemaja ehitamise käiku. Sõna sai arhitekt A. Tiidemann, Pärnu metodisti koguduse poolt õpetaja Puskay, Pärnu esimese baptistikoguduse poolt Mitt, Pärnu Peeteli baptistikogudusest Sika ja Pärnu vennastekogudusest M. Kukk. Kirjalikult tervitasid praost A. Grünberg, õpetaja J. Hasselblatt, ülemõpetaja V. Kentmann, õpetaja Thomson ja rida vabakoguduste osakondi näiteks Narvast, Tõrvast, Triigist, Valgast. Järgnes veel suur hulk kõnesid, siis õnnistati uusi kogudusliikmeid. Lõpuks oli koosviibimine teelauas, kus tehti lubadus palvemaja heaks, mille tulemusena pidi kogudusele laekuma üle 210 krooni. Õhtul peeti rahvarohke äratuskoosolek.
Marley tungival soovil moodustati osakonnast 1936. aasta 7. juulil iseseisev kogudus nimega Pärnu Saalemi evangeeliumi kristlaste vabausuühing. Sama aasta sügisel astuti vabakoguduste liitu. Suigu liikmed ei liitunud Pärnu iseseisva kogudusega, vaid jäid Tallinna Imaanueli koguduse osakonnaks. 1940. aastal oli kogudusevanem Jaan Treufeld, tema abi ja rändjutlustaja Valfried Raidla. Koguduse esimees oli Otto Kurrusk. Naispere ja laste keskel tegutses endiselt Oerthling. Koguduse naiste hulka kuulus samuti luuletaja Melania (Milla) Krimm. Nõukogude võim võttis koguduselt palvela ja tegi sellest võimla. Praegu tegutseb nendes ruumides evangeeliumi kristlaste Pärnu Saalemi vabakogudus, mis interneti andmetel on asutatud 9. juunil 2004.
Artikkel on algselt avaldatud ajalehes Pärnu Postimees, autor Olaf Esna.